Franciscuse autobiograafia: Homoseksuaalid elavad "armastuse kingitust"
Esimesed väljavõtted avaldati oligarhide vaateid kajastaval veebisaidil Corriere.it (14. märts).
Raamat on kirjutatud Franciscuse sõbra Fabio Marchese Ragona, režiimi propaganda teenistuses oleva meediaaktivisti abiga. Marchese leiutab midagi sellist nagu "Jorge Mario Bergoglio 88 aasta ajalugu", sidudes seda selliste ajalooliste sündmustega nagu Hiroshima või Covid-hüsteeria.
Franciscus jutustab, et tema vanavanemad ja nende poeg Mario, Franciscuse isa, kavatsesid 1927. aasta oktoobri alguses lahkuda Genovast Argentinasse SS Principessa Mafalda'ga. Need plaanid kukkusid läbi, sest neil ei olnud raha piletite ostmiseks. Seega lükati reis edasi.
SS Principessa Mafalda uppus Brasiilia ranniku lähedal. 1252 reisijast hukkus kolmsada inimest. Veebruaris 1929 sõitsid Bergogliod Argentinasse.
Üks inimestest, kes teda mõjutas, oli Esther Ballestrino de Careaga, tema ülemus Hickethier-Bachmanni laboratooriumis Buenos Aireses: "Ta oli kommunist tõelist sorti, ateist, kuid lugupidav." Ballestrino andis talle lugeda trükiseid, sealhulgas kommunistliku partei väljaandeid.
Hoolimata oma nõrkusest homoseksuaalide suhtes, rõhutab Francis, et tal oli enne jesuiitide liikmeks astumist sõbranna ja et ta armus seminari ajal ühte tüdrukusse. Ta hoidis tüdruku kujutlust meeles vaid "nädal aega" ja unustas ta siis tüdruku.
Pärast jesuiidiks saamist tahtis Bergoglio olla misjonär Jaapanis, kuid tema tervise tõttu ei lubatud: "Minu elu oleks läinud teistmoodi. Võib-olla oleks keegi Vatikanis paremini hakkama saanud kui praegu."
Jesuiitina süüdistati teda "ülikonservatiivsuses" [kuigi tegelikult oli ta ainult oportunistlik]. Ta tunnistab, et ta oli "väga tagasihoidlik" ja veidi depressiivne ning et tal oli - üllatus! - "autoritaarne suhtumine".
Abordiaparaatide ja abordimeelsete poliitikute sõber ja toetaja ning eluterve liikumise vaenlane Francis kordab oma hinnangut, et abordiaparaadid on "palgamõrvarid, mõrtsukad". Samuti mõistab ta hukka surrogaatluse kui ebainimliku, "kus lapsi koheldakse kui kaupa".
Samuti arvab ta, et tema kirik peaks omaks võtma ja tervitama "kõiki". "Kõigi" all peab ta silmas neid, kes praktiseerivad homoseksuaalsust: "Ma mõtlen homoseksuaalidele või transseksuaalidele, kes otsivad Issandat ja on tagasi lükatud või välja heidetud." Välja heidetud? Mõlemad rühmad kuuluvad režiimi pühade lehmade hulka.
Kangesti püsib ta oma [pseudo]õnnistuses homoseksuaalsetele konkubiinidele. "Ma tahan lihtsalt öelda, et Jumal armastab kõiki, eriti patuseid." See võib olla tõsi või mitte, kuid see ei ole argument patu "õnnistamiseks".
Ta mängib maha skisma, mille ta tekitas tekstiga Sodoma supplicans: "Kui mõned vennad-piiskopid otsustavad seda teed mitte järgida, ei tähenda see, et see on skisma eelkäik". Franciscus ajab kiriku segamini anglikaani osaduskonnaga, kus "tõde" muutub vastavalt mugavusele.
Taas kord propageerib Bergoglio homoseksuaalseid tsiviilühendusi, mida katoliku kirik lükkab tagasi: "On õige, et need inimesed, kes elavad armastuse kingitust [sic], saavad õiguslikku kaitset nagu kõik teisedki [õed ja vennad ei...]".
Ta kordab müüti, et kahetsuseta homoseksuaalid on kirikus "sageli marginaliseeritud": "Laske neil end koduselt tunda." Franciscuse kirikus on katoliiklased marginaliseeritud, mitte pattude edendajad.
Bergoglio kuulutab, et "need, kes ei ole saanud ristimist ja tahavad seda saada, või need, kes tahavad olla ristivanemad, palun, olgu nad teretulnud", kuigi ristimine kahetsematutele patustele on religiooni mõnitamine.
Oma tunnetest rääkides tunnistab Franciscus, et teda "vigastasid" need, kes kirjutasid, et "Franciscus hävitab paavstluse".
Enda üle nalja tehes ütleb diktaatorpaavst seejärel, et "alati on neid, kes püüavad reformi pidurdada, neid, kes tahavad jääda 'Papa re' aega."
Kellelegi üllatuseks ei ole Franciscus kunagi mõelnud tagasiastumisele: "Ma arvan, et Peetriinus on ad vitam ja seetõttu ei näe ma tingimusi tagasiastumiseks", sest "mul ei ole tõesti nii tõsiseid [tervise] põhjusi, et mõelda tagasiastumisele". Sama kehtib ka Benedictus XVI kohta, kelle tagasiastumist Franciscus ei saa piisavalt kiita.
Franciscus rõhutab, et "ma olen hea tervise juures ja, kui Jumal tahab, on veel palju projekte, mis tuleb lõpule viia".
Tema varem väljakuulutatud reis Argentinasse on kindlasti ära langenud, sest Franciscus ütleb, et [üle kümne aasta pärast] ei ole ta seda "veel otsustanud".
AI tõlge